Nüüd iga õhtu mulle küünlad läidab
ja sinu kuju suitsuvines näen.
Ning ma ei taha kuulda häält, mis väidab,
et ravib aeg ja endiseks ma jään.

Nüüd mingit rasket rahu kannan endas,
sest kõik, mis hinges oli, selle mult
viis terveks aastaks, kui ta ära lendas,
üks naine enesega - teadmatult.

Nüüd iga õhtu mulle küünlad läidab
ja sinu kuju suitsuvines näen.
Ning ma ei taha kuulda häält, mis väidab,
et ravib aeg ja endiseks ma jään.

Mu hingest õhkub tühja kõrbe hõngu.
Mis huvi pakub teile raagus puu?!
Sääl laulukatkeid on ja härmalõngu.
Sest minnes tema kaasa viis kõik muu.

Nüüd iga õhtu mulle küünlad läidab
ja sinu kuju suitsuvines näen.
Ning ma ei taha kuulda häält, mis väidab,
et ravib aeg ja endiseks ma jään.

Mul hinges on kõik sihid ilma teeta.
Kui tuhnite sääl, leida võite siis
dialooge, mida teistega ei peeta;
kõik muu ent on vaid - Prantsusmaa, Pariis.

Hea küll, las õhtu mulle küünlad läidab
ja sinu kuju suitsuvines näen...
Kuid ma ei taha kuulda häält, mis väidab,
et ravib aeg ja endiseks ma jään.