Taas on öö minul väljaspool seadust.
Teemad tunglevad, kirjutaks nüüd...
Näita, telefon, taas oma headust!
Null ja seitse - mu ahastushüüd.

Tere, neiu! Kuidas on teie nimi? Toma.
Seitsekümmend kaks! Ma ootan! Süda paugub sees!
Ei või olla, korrake! Teil on ju võetud Rooma?
Tänan! Juba vastas! - Tere, mina siin - su mees.

Jälle öö mul kui lindpriiks lastu...
Ma ei maga, ma kiirustan neid!
Miks krediiti, talongide vastu
mulle, armsad, vaid antakse teid?

Kulla neiu, kuulge mind! Seitsmekümne teine!
Enam pole kannatust, oodata on piin.
Kuradile liinid kõik, mu kõnet ootab naine!
Tänan! Juba vastaski! - Tere, mina siin.

Kõnetoru ees ette löön risti,
mulle telefon on kui ikoon
ja madonnaks pean telefonisti,
aga helin on taevane toon.

Kallis neiu! Kullake! Pikendage, palun!
Olete kui ingel, kes käib pühapildilt maas.
Kõige raskem, mõistke, on ikka kõne alul.
Juba vastas. - Tere! Noh, see olen mina taas.

Mis, kas liin juba jälle on rikkis?
Mis sääl jukerdab? Pesa? Relee?
Pole viga, ma ootan, kõrv kikkis,
igal ööl algab nullist kõik see.

Null-seitse, tere taas! Jah, see on teist kena.
Ei! Ei ole tarvis. Nüüd andke Magadan.
Annan teile sõna, et ei helista ma enam.
Kui vaid ühe vaese sõbra sääl veel kätte saan.

Kõik mu ööd - ühetaolised on nad,
nagu lindpriid, ei uinuda saa.
Kui ma suigun, näen unes madonnat,
ning on kellegi sarnane ta.

Kallis neiu, Toma! Mu laugudel on tina.
Ma ei jaksa oodata, ja kell jäi seisma mul.
Mulle, muidugi! Jah, muidugi, jah, mina! -
Rääkige! - No tere! Ikka mina, vana hull.