Kes küll ütles: „Ei külvata saa enam seemet, kõik põles ju sootuks..." Kes küll ütles, et surnud on Maa? Ei, ta peidab vaid eneses lootust... Maalt ju emadust võtta ei saa: tühjaks tõsta kes merd oleks suutnud? Kas siis tuhaks on tehtud kõik Maa? Ei, vaid hädad on mustaks ta muutnud. Nagu noalõiked lahti tranšeed, pommilehtrid kui irevil haavad. Maal on paljad kõik närvid, ja need valu ebamaist taluda saavad. Aga Maa - tal on kannatlik meel, ei ta sandiks jää, lootmast ei lakka. Aga Maa - tema laulab ju veel, pole jäänud ta jäävalt veel vakka. Ei! Ta oigab - kuid heliseb ka kõigist haavust, mis ikka veel valla, sest et Maa - meie hing on ju Maa, rusuks saapad ent hinge ei talla. Kes küll ütles, et surnud on Maa? Ei, ta peidab vaid eneses lootust...
© Harald Rajamets. Tõlkinud, 1991