Põues kihas ja kees, pähe lollused lõid. Jalust Vologda-mees - ja nüüd lõika, kuis võid! Tobe pakkuhüpp, päeval karjast kalpsamas kaks, puha valvurid näevad, lumi kohev ja paks. Karm kord peab püsti hoidma mustervärgi, saag „Druþba" jõudis vingatada vaid, kolm rauda tegid tinast ristimärgi, kui vahitornid asjast aru said. Mehed maoli kõik maas, verekoertega jaht. Oleks lootust üks raas! Mis nüüd aitaks meid kaht? Küll on kitsas sääl rauas, kuulid tulised, teil! Pole sihikul kaua vaja looselda meil. Kui jaksaks jõeni, sääl on kõrge kallas! Ent ülalt tornidest kõik selgem näib. Kaks märki laskurite meelevallas - nii naeruväärselt lihtsalt asi käib. Ei ma pagemishoos saanud vaadatud veel, kes on minuga koos surma meeletul teel... Justkui hiljuti nägin... Kurgust küsimus mul: „Mis su nimi?" - kui ägin. „Mis on paragrahv sul?" Kuid hilja, kuulid tõmbasid ta maha: vöö, õlad kukal - valangutest rist. Kas jõuan joosta kaldakärka taha? Ei märganudki teise kukkumist. „Rutem, vend!" hüüan taas kuulivilina sees. Ajud laiali maas, lumel küljeli mees. Kole vaade mind rabas, kuivaks tõmbus mul särk. Vahva sõjamees, tabas! Tubli kõne, väärt märk! Ei joosta või, kui penid on siinsamas. Ma püüdsin hoida kivi varju end. Kuid koerte roaks said ajud, lumel lamas mu vaene meeleheitlik riskivend. Tõusin üles, mis muud, needes ilma ja maad: kohal valvurid truud, mis sa parata saad! „Kärvas, raisk, mis tast kasu", üks lõi saapaga meest. „Püüad kinni, saad tasu, ei sa saa surnu eest." Brigaadi eest mind talutati läbi, konvoi mind veidi võmmis, kartsa viis. Nood tapjad kiita said, ei tuntud häbi; mind, pagejat, uus tähtaeg ootas siis. Vihas lõõmas mul rind, kuni vaibus mu jaks. Kogu rühm rookis mind, väsis sest korda kaks... Teist maailma ei pelga, kellel hirmus on siin. Saad sa kaikaga selga, peksab piits - üks on piin. Kuid vahepeal on vaikust, lumevalgust, lööb mängu metsis, põder hulku käib... Ja unes taas näen pagemise algust, ent edasi - see korda läinud näib. Ma oma uhkust peitma pidin pisut: kuis uhked taldu lakuvad, ma näen. Ehk isulaaduris mul oli isu küll haavu lakkuda, täis arme jään. Jõeni piisas meil väest, polnud temagi nõrk pääsuks püüdjate käest, koertel tekkinuks tõrk. Aga uluki tabas kütt - ja lõpp on mu lool. Püüdja pagejat rabas, sel jäi näost ainult pool... Vaev kihkab vermeis, kui ka verd ei voola. Vaid öösi paljud neavad, niutsuvad. Ent haavadele puistama peab soola. Et püsiks meeles. Valutagu nad.
© Harald Rajamets. Tõlkinud, 1991