Nagu noatera lõikas meil silmi see koit, justkui nõiaväel katkes meil aoeelne roit: ilmus äkitselt küttisid kenake arv, üles roiskunud jõelt tõusis kiilide parv, lõbu lahti läks, hoia vaid kere ja karv! Maha heitsime, peitsime kihvad ja pea, ja ka sel, ja ka sel, keda lipud ei pea, käpapatjade all hundiauk tundus maa; ja kes mõistiski vast, et ta kuuli ei saa, hirmust higil ja nõrk, vajus kõhuli ka. Mis-eest elu, ehk küll sa ei hellita sutt, ainutruudelt - meilt - armastust nõuad? Aga surmal on ilus lai irv - teine jutt! - tublid hambad ja tugevad lõuad. Hundinaeru siis nähku me vaenlane taas - tulgu tutvuma penide pundid! Aga lumel meilt verine kiri on maas, ütleb: enam ei ole me hundid. Tuli roomata koera moel, kõht vastu lund, nina taevas - kui küsides: näeme vist und? Või ehk taevas meid nuhtleb, on leidnud meil süüd, või on maailma lõpp, ajud puntras meil nüüd, - aga tappa meid paistis raudkiilidel püüd. Verest märjaks meid torkis neilt sadav kuum plii, saime aru: ei pääse me siit nagunii. Sooja kõhu all sulas meil lume karm pind. Ei meid jahtinud Jumal, vaid inimlik ind: maa peal - loosklemas loom, õhus - lendamas lind. Minu karjaga purelust vastu ei pea sina, koerajõuk, küll kuigi pikka. Hundielu on hundile õige ja hea. Koerte saatus on koerasurm ikka. Hundinaeru siis nähku me vaenlane taas - eks me näe, kellel liisk tuleb kenam! Aga lumel meilt verine kiri on maas, ütleb: hundid ei ole me enam. Hundid, metsa! Sääl säilitan mõnedki teist! Metsas jooksuga lahti end kisume neist! Päästke kutsikad! Kähku! On’s segi teil meel! Petan kütte veel, visklen siin, ripakil keel... Kutsun eksinud huntide hingigi veel. Teisel kaldal - sääl elusaid varjab end ka. Mis ma teen? Üksi midagi teha ei saa! Silm on tönts, haist on tuim, ja jääb puudu ka nõust... Mis on jäänud me endisest uhkusest, jõust, mis on saanud mu kollasesilmisest tõust?! Mina elan. Nüüd mind aga ümbritseb võim loomasoost, kes on huntidest arem. Need on penid, on üks meie kauglane hõim, meie murdsime saagiks neid varem. Hundinaeru ent nähku mu vaenlane taas - kõdutüükad, see pilt on küll kole. Aga verine kiri, mis lumel meilt maas, sulab: hundid me enam ei ole.
© Harald Rajamets. Tõlkinud, 1991