Nii all kui peal on jää - ja mina vahel. Kas üles murran - või mind alla veab? Ma ujun üles, selge see, meil kahel on lootus. Viisat ootama veel peab. Jää, murdu kord, et vaibuksid mu vaevad! Mul pea on higine ja kuivab keel. Su juurde naasen nagu laulus laevad, mul vanad värsidki on meeles veel. Mul aastaid on vaid üle neljakümne. Sind kaksteist aastat kaitseingliks pean. Tean, millest Looja ees võin laulda hümne. Mis õigustab mind Tema ees, ma tean.
© Harald Rajamets. Tõlkinud, 1991