Olin elus küll sitke ja sale, üks, kes sõna ja kuuli ei pelga, keda ahistab raamide pain. Ent kui surin, mind hämutas vale, - tehti lombakaks, küür seati selga, pjedestaali-Achilleuseks sain. Heidaks küljest graniidise liha, kisuks vihasel väel postamendist küll Achilleuse kanna! Ei või... Lõhuks ära raudroided - ja piha, mis on surmkõvalt tehtud tsemendist... Ainult kramp, vennad, selgroogu lõi... Olin uhke, et mul peale keha on ka vaimu! Mis nad võtavad surnuga teha, polnud aimu. Kuid nad riismed vaid jätsid mu küllast - mis neist tahta! - ja mu hoogsuse avarast süllast tegid ahta. Niisiis minust, kui ükskord ma surin, kohe võtta mu perekond lasi surimaski, kuis peenem on viis. Kuid ei tea kellest lähtus siis nurin: asiaatlikud sarnad! See asi kipsis ära sai rihitud siis. Polnud mõtetki tulnud mul pähe, et mind ähvardab surnult veel häbi - olla surnum kui kes tahes muu. Jäljend läikis ning - inetu nähe! - hauaigavust tuul tõmbas läbi minu hambutu naerukil suu. Lahus kiskjaist küll elu mul kulgend - hüva seegi - tavamõõduga mõõta mind julgend vaevalt keegi. Ent kui maskimees küllalt sai nõidund, tuli hulka kirstumeister - ja kasutas võidund tollipulka. Ainult aasta läks - pole ju kaua - siis mind võeti kui paranend venda: kõva monument avati sääl, kus ma maetud; ja jõuk ümber haua reibast laulu võis kuulda - mu enda magnetlintidel säilinud hääl. Ja mu pea kohal lõhenes vaikus - oli valguski teravaks seatud - aga helid - üks võltsing ja pett: nüüdistehnika abiga kaikus minu kurbkähe hääl, kõigil teatud, siin kui vali, kuid meeldiv falsett. Olin tumm hõlsti peidus ses jamas! Jube vahva?! Ja kastraadina röökisin samas üle rahva. Kate pealt kisti kujul. Kui väetil Pole vaja! Milleks säärases kujus mind jäeti üle aja? Kommodoori samm kurjalt kord kajas... Kui ma kõnniksin - mõtlesin sala - veidi plaatidel tümpsides siin? Jõugu laiali ehmatus ajas, kui ma kivi seest kiskusin jala, ehkki oigama pani mind piin. Ja ma vankusin ette ja taha, käsi küünitas raudkeppi pikka, valjuhääldit see lõi poolel teel. Ja kui prantsasin päriselt maha, tuli katkisest ruuporist ikka minu kähin: „Ma elan vist veel!" Minu langus mind murdis, kuid säästis muud nii kallist, sarnad teravalt paistma taas päästis mul metallist. Ei ma pugenud suures, ei vähes - suuvärk siidist. Aga väljusin kõikide nähes küll graniidist.
© Harald Rajamets. Tõlkinud, 1991