Kes siin pole käinud ja ohtu näinud, See pole ennast proovile pannud, Mis sest, et lauskmaal tähti taevast alla ta toob. Seal al ei näe sa eluilmaski murdosagi sest imelisest ilust.   Ei punaseid roose, ei linalinte, Ei meenuta ka monumenti see kivi, mis rahu sulle tõi. Kui igavene tuli kirgab päikese käes Jäine mäetipp, mis võtmata sul jäi. Ah rääkigu nad pealegi, elnud asjatu su surm. See etem on kui viinahaud või gripp. Tulevad teised, hüljates mugavuse, Ja käivad läbi tee, mis sul käimata jäi. Püstloodis nõlvad. Ära nüüd tuku! Ära vedamisele küll lootma jää. Mägedes ei saa usaldada kivi, jääd ega kalju. Usaldad vaid oma käsi, sõbra kätt ja varustust ning palvetad, et kõis vastu peaks. Me raiume astmeid. Tagasiteed enam pole. Pingest värisevad põlved, süda valmis tippu sööstma. Terve maailm on kui peo peal, sa oled õnnelik ja tumm Ning pisut kade nende peale, kel kõik see veel on ees.
© ?. Tõlkinud, 1972