Miks kõik on valesti? Pealtnäha justkui sama. Seesama taevas sinine. Sama mets, sama õhk ja vesigi sama, Ainult et tema ei tulnud lahingust tagasi.         Vaikis huupi ta ja laulis mööda Ning alailma kõneles ta must. Ei lasknud magada mul, ärkas varavalges, Aga eile ei tulnud ta lahingust tagasi. Ei tühjast tundest hinges ma taha rääkida. Sai selgeks järsku mul, et meid oli kaks. Nagu oleks tuul lõkke kustutanud, Kui ta lahingust tagasi ei tulnud. Kevad on tänavu kui vangist pääsenud. «Sõber, jäta suitsu!», hüüdsin mõtlemata. Vastu kaikus vaikus. Ta ei tulnud eile lahingust tagasi. Mei surnud ei jäta meid hätta, Seisavad valvel kui tunnimehed. Taevas peegeldub metsas kui vees Ja puud näivad nii sinised. Muldonni mahtusime iahedasti Ja aeg voolas mõlema jaoks. Nüüd üksipäini ma ja miskipärast tundub, Ed hoopis mina ei tulnud lahingust tagasi.
© ?. Tõlkinud, 1972