Olen hävitaja Jak, urab mootor mui, Taevas on mu elupaik. Kuid see, kes istub minu sees, Peab hävitajaks iseend. Ma lasin alla Junkersi, Pihuks ja põrmuks! Ja see, kes istub mini sees, Mind surmani on tüüdand. Sain eelmises lahingus valusalt pihta, Mehaanik lapis mu kokku. Aga see, kes istub minu sees, Sunnib jälle mind tõusma õhku. Pommitajast kannab pomm surma lennuväljale, Stabilisaatorist kostab laul: «Rahu teie kodule». Tagant tuleb Messerschmitt. Ma haavadest väsind, kaome siit! Kuid see, kes istub minu sees, Kavatseb vist rammida. Mida ta teeb? Kohe põmatab!. Ei taha liival ma pöleda. Murdes keelde ja kiirrusi, Ma tulen välja pikeest. Olen ees, aga tagant...Oh, põlegu ma! Kus on ta, mu jälitaja? Mattub suitsusse, noogutab ja laulab ta: «Rahu teie kodule!». On see, kes istub minu sees, Päris üksi ja kitsas tal käes, Petab minu ja teeb järsu pikee, Otse surmasõlmest. Tõmbab tüüri, koormus viimase peal. Kah mul lendur või asi. Kuid taas tema sõna kuulama pean, Viimast korda, seda ma tean. Ei enam temale allu ma! Parem juba lamada maas... Kas ta ei kuule siis? Marutseb pulss: Mu veri - bensiin - nulli peal! Masina kannatus otsa kord saab, See aeg nüüd ongi käes. Ja see, kes istus minu sees, Langeb näoli tuuleklaasile. Tapetud! Lõpuks lennata saan, Viimast jõuraasu põletan... Mis nüüd? Miks nii sügav pikee? Miks ma sellest välja ei saa? Kahjuks ise ma palju ei jõudnud, Mõnel teisel ehk rohkem veab. Ja nii oli minulgi viimane laul: «Rahu teie kodule!»
© ?. Tõlkinud, 1972