Vennashauadadele riste ei panda
Ja lesed ei itke seal,
Keegi toob neile lilli
Ja süütab igavese tule.

Ammuks see oli, kui siin müdises maa,
Aga nüüd on siin graniitplaadid.
Siin pole ühtki personaalset saatust,
Kõik saatused on üheks saanud.

Näed igaveses tules leegitsevat tanki,
Põlevaid vene taresid,
Põlevat Smolenskit ja leekides Reichstag’i,
Leegitsevat sõdurisüdant.

Vennashauadadel pole nutvaid leski,
Siin käivad kangemad mehed.
Vennashauadadele ei panda riste,
Kuid on siis sellest kergem?