Elasid-olid Indias ammustest aegadest metsikud, tohutusuured hallid elevandid - elevandid lonkisid sihitult džunglites - üks neist oli miskipärast valge. Lahkete silmade, vaiksete kommete poolest erines ta, ja mõistuse ja suursuguse värvi, oma hallide suguvendade keskel valge elevant oli, muidugi, valge vares. Ja India valitseja - olid ajad - kinkis mulle austusemärgiks elevandi. "Milleks mulle elevant?" - küsisin muu-usuliselt, aga tema ütles: "Elevandil on suur süda..." Elevant tegi mulle reveransi, aga mina talle - kummarduse, mu kõne oli lahke ja vaikne - Sest et seesama valge elevant oli ka veel valge elevandiema. Ma nägin hea välja, istudes elevandi seljas, sõitsin mööda Indiat - muinasjutuline maa - Ah, kus kõik me koos ei rännanud! Ja kitsikuseski klappisime suurepäraselt. Ja juhtus, et läksime laulma kellegi balkoni alla - siis daamid hüppasid unest... Tuleb teile öelda, et see valge elevant oli ebatavaliselt musikaalne. Maailmakaarti olete ilmselt näinud - teate, et Indiaski on jõgi - Mu elevant ja mina elasime mango mahlast, ja kuidagi kaotasime teineteise Gangese padrikutes. Ma vähkresin piki jõge, unustades meelerahu ja une, Jäädavalt laostades tervise... Aga pärast öeldi mulle: "Sinu valge elevant kohtus valgete elevantide karjaga." Kaua olin solvunud ma, ainult - vat sulle! - India valitseja jälle saatis mulle elevandi: kaunistatud jalutuskepi kujul - valge elevant, kuid elevandiluust. Räägitakse, et seitset elevanti omada on hea toon kapil, kui vahend hädade vastu... Las jalutab parem valges karjas valge elevant - Parem ärgu toogu ta õnne!
© ?. Tõlkinud, ?