Ei küll geenius ole ma mingiski mõttes,
pole ma selle sajandi hardusobjekt -
integraalseid ja teisigi arvutusvõtteid
pea ei jaga - mul teistmoodi on intellekt.

Ookeani ma pidasin ükskord basseiniks -
sõber seepeale solvavalt irvitas vaid.
Aga - ometi kuulsaim me füüsik Einsteingi
relatiivsusest sarnaselt aru ju sai!

Nii ma kirjutan luulet ka vattjopest suurest...
Kama kõik! Ükski teema ei ole ju halb!
Kord mu palatikaaslane roomas mu juurde
ning mind kuulates pisarad voolasid tal.

Tegin loomadest värsse... ja kõigest, mis juhtus;
kord ka naistest, kui armastus vallutas mu...
Aga kirjastus... nõnda mu luulesse suhtus,
et, oh, Muusa, mul andesta - hülgasin Su!

Pole käinud ma Nizzas ja veel mõnes paigas -
ilmselt igav mu luule, mis olnust on vaid!?
Küll on kahju, et sõber end surnuks jõi haiglas -
tema hindas mu luulet ja aru sest sai!

Lõpuks aeg on ka mul välja kobida voodist -
peale õuduste öid jälle hingata saan.
On delirium tremens nüüdki diagnoosiks...
kuni järgmise korrani luulet teen taas.