Ma pole iial illusioone loond, ei paradiisi pakkind sumadani. Viis õpetajad valemere voog ja välja sülgas otse Magadani. Ei jõhkarditest parem olnud ma, kui olingi, siis ainult õige piskult - ei Budapest mul hinge pindu aand ja Praha südant lõhki mul ei kiskund... Me lärmi lõime elus ja areenil: me segaduste tekitajad veel, ent õige pea meid märkavad metseenid! - kes meie vastu, pühime kõik teelt! Me nina õigel ajal ohtu haistis - ja enne veel, kui pigistas meid king, meil prostituudi kombel selgus paistis - ning häbitult sai riivi pandud hing. Ja kuigi polnud mingit mahalaskmist, me elasime, häbist silmad maas... Julm Venemaa ei säästnud oma lapsi - õel ajastu meid ravis viinaga.
© Viljar Ansko. Tõlkinud, ?