Nagu sünge tam-tam kõmas ränk rivisamm selles õndsas öös -
Küllap ees ootab meidki pea sõnatu lahkumismäng...
Mööda tundmatuid radu viis edasi ratsude uljas sööst
Ning ei teadnud meist keegi, kus lõpeb see meeletu mäng.

Meie aeg on küll teine, kuid pöörasust jätkub ju nüüdki veel,
Aga õnn nagu tulilind ikka meil libiseb käest -
Tema järele tormates kaotame parimaid sõpru teel
Ega märkagi kohe, et sõpradest ilma me jääme.

Jäävad kauaks veel hinge meil hirmud, mis läbi said elatud,
Kahjutulede suits unes ikka meid lämmatab veel,
Sõjamängud me koolides, hoovides polegi keelatud
Ja vaenlasi otsimast pole veel lakanud me.

Kuid kui ükskord kõik sõjad on peetud ja nutudki nutetud,
Me ratsud on väsind ja lõpuks on minevik kõik,
Kui me sineleis naisedki rinnetelt koju on kutsutud -
Kas see meelde meil jääb? Kas siis saabub kord mõistuse võit?