Ei meeldi mul, kui kõik on ette teada, Sest elu olema peab õnnemäng. Ei meeldi mul, kui muretsema pean ma Ja laulus rõõmu asemel on äng. Mu meelest on külm küünilisus hirmus, Ei usu vaimustust, mis praegu moes. Ei meeldi see, kui keegi minu kirju Mul üle õla kõõritades loeb. Ei meeldi mul, kui räägitakse mööda Või kui mind keegi jõhkralt katkestab. Ma vihkan neid, kes seotud mõrvatööga - Kes kuklasse või näkku tulistab. Ma vihkan klatši, mida tõekski peetaks Ja libe kiitus külmaks jätab mind, See on - kui rauda vastu klaasi veetaks Või vastukarva silitataks sind. Ei usu neid, kes teavad kindlalt kõike, Lööb nendest lahku minu vaba vaim. On kahju mul, et «au» on unund mõiste Ja hinnas selja taga leviv laim. Ei haletse, kui keegi murrab tiivad - Ma vihkan julmust, kuid ka nõrkust nean, Kõik märtrid meeleheitele mind viivad, Vaid Kristus suureks jäi ka risti peal. Ei meeldi mul see vastik hirm ja pinge, Et kartma löön, kui mõni tülitab. Ei meeldi mul, kui keegi sorib hinges Või veelgi hullem - sinna sülitab. Ei meeldi mulle säravad areenid, Kus piskuks muudetakse suur ja hea. Ja kuigi kõik see vast progressi teenib, Ma sellest lugu kunagi ei pea.
© Viljar Ansko. Tõlkinud, ?