Mina ja mu väärt kitarr vajame areeni! Kahjuks mu Fortuunale vaba vaim ei meeldi. Kõri läbi lõigake, lõigake ka veenid! Ärge ainult puutuge õrnu hõbekeeli! Maha salgan enese, põgenen vaid viivu - minu noorust ega au siin ei kaitse keegi! Tuhnitakse hinges mul, rebitakse tiibu... Ärgu ainult puutugu õrnu hõbekeeli! Võeti ära mult kitarr - vabadust mult võttes! Kaabakaid ma nagu narr anun tõsimeeli: “Tallake mind porri te, uputage jõkke!.. - ainult ärge puutuge õrnu hõbekeeli!” Mis see on siis, sõbrad head? Kas ei näe nüüd tõesti helgeid öid ja päevi eal enam minu meeled?! Vägistati hing mul sees, elutahe võeti - julmalt puruks rebiti õrnad hõbekeeled...
© Viljar Ansko. Tõlkinud, ?