Mul iga õhtu küünlatuled süütab, näen Sinu kuju nende suitsus siis... Ei usu, aeg et ravida meid suudab, et kõik, mis oli, endaga ta viib... Ei pääse ma sest rängast rahust hinges, mis ainsana on jäänud nüüd veel alles siin, kõik kaasa võttis Naine ära minnes ja endaga koos laeva peale viis... Mul iga õhtu küünlatuled süütab, näen Sinu kuju nende suitsus siis... Ei usu, aeg et ravida meid suudab, et kõik, mis oli, endaga ta viib... Mu hing nüüd tühjem kivikõrbepõrgust, ei ole mõtet otsidagi miskit siin - vaid laulukatked, ämblikute võrgud... Kõik ülejäänu Tema kaasa viis. Mul iga õhtu küünlatuled süütab, näen Sinu kuju nende suitsus siis... Ei usu, aeg et ravida meid suudab, et kõik, mis oli, endaga ta viib... On hinges veel vaid täitumatuid soove, kui tuhnite seal, leida võite siis paar poolikfraasi, poolikdialooge... kõik muu on ainult - Prantsusmaa, Pariis. Mul iga õhtu küünlatuled süütab, näen Sinu kuju nende suitsus siis... Ei usu, aeg et ravida meid suudab - ei ravi ta, vaid hoopis sandiks muudab!, sest kõik, mis oli, endaga ta viib...
© Viljar Ansko. Tõlkinud, ?