Kui sa kõhklema sõbras lööd - kahtlus päeval ja ööl sees sööb, kui sa enam ei öelda tea, on ta halb või on hea - sõber mäetippu kaasa vii: kõik vaid kaaslasest sõltub siin, nöör te vahel kui eluniit - sõbras selgust saad nii... Kui sa üleval näed, et mäed talle üldse ei korda läe - nägi liustikku vaid, ja sai šoki seal sedamaid... Küllap siis on sul selge see, et on võõras too mees su ees. Mäkke sellist ei võtta saa, neist ei laula siin ma! Ent kui jagas su töid ja öid, oli tigedust täis, kuid käis, aga kaljul, kui hätta jäid, vastu pidas ta köis... Kui mäetipuni truuks sul jäi, võidust joobus seal, püstipäi - nagu iseendale sa loota temale saad!
© Viljar Ansko. Tõlge, 2013