Mul tundus - lõpp on käes, sest ikka ühteviisi ma ainult Teda näen, kui silmad sulgen vaid. Kuid, mis loeb Talle see - Ta elas ju Pariisis! ja näinud ilmselt veel ka palju teisi maid! Kui kauneid laule lõin ma Talle Põhjast kaugest! Mul paistis - peagi võiks me olla „Sina” peal... Kuid vahel siiski näis „neutraalsest tsoonist” lauldes, et Talle võõraks jäid need lilled, mis on seal. Siis laulsin, hinges pind, Tal lõunamaiseid viise ja neist, kes enne mind Ta sõbrad olid seal... Kuid, kehvad on mu lood - Ta oli ju Pariisis!, ja ka Marcel Marceau’d Ta üsna hästi teab! Ma jätsin oma töö, mis liialt aega nõudis, ning tuhnin päevad-ööd nüüd sõnastike sees. Kuid, mis loeb Talle see - Ta Varssavisse jõudis, ja jälle räägime me erinevat keelt! Küll poola keeles võin Tal öelda: „Proše, pani!..” Võin maha jätta kõik, ka laulud, mis Tal lõin! Kuid, mis loeb Talle see - Ta juba on Iraanis... Ei kohtu iial me - Tal ikka ees on sõit! Ta on kord siin, kord seal - võib-olla homme Oslos... Tal järel joosta, tean - see mõttetu on vaev. Las üritavad need, kel selleks rohkem oskust! Ma ootan... Küllap kord veel tuleb minu aeg!
© Viljar Ansko. Tõlkinud, ?