Ma nägin und... ning nüüd ei tea,
mis sellest mõelda:
ma nägin näotuna end seal,
kui pehmelt öelda -

ma salgasin ja reetsin seal
kui viimne juudas...
Ei uskund ise ma, et eal
nii teha suudan!

Ma unes rusikaga meest
lõin üsna huupi -
kuid löögis jõudu polnud sees,
justkui aegluubis...

Nüüd lood on nii - ma uinuda
ei enam julge -
see uni ikka kordub taas,
kui silmad sulgen.

Ma ikka jälle limukaks
ses unes muutun -
ma õigustada timukat
ja kiita suutnud;

ma värisen ja kardan
seal küll iga lõusta...
Ma iseennast jälgiks pean,
kuid ei saa tõusta!

Saan aru küll - see kõik on jamps!
kuid oigan unes.
Ma laman voodis - hirmust ramp,
veel silmad sulet’...

Miks teised sellist und ei näe,
vaid nimelt mina?!
Ma avan silmad - koidab päev
ja lõpp on piinal!

Kuid uni kõikjal saadab mind -
mu päevi painab;
ning öösel jälle sulgub ring -
kõik kordub aina!

Üks mõte meelest mul ei kao
ja piinab üha -
kas peitub tõde unenäos,
või vale puha?!

Kas unenägu hoiatus
on ainult mingi?
Või tulevikku ennustab
ta mulle sünget...?

Sa unes näed - mis päeviti
on hinge imbund?
Ei olla või! - Kuid ometi
ma krampi tõmbun.

Kas tegelikus elus mul
on küllalt julgust,
et püstipäi ja kartmatult
ma tauniks julmust?

 
 
 
 

Mind püüdnud sõbrad aidata -
on öelnud paljud:
"Nüüd kõigest sellest laula sa -
ja laula valjult!"