On kuuskede oksad kui koorma all maas,
mets tume ja lindudest tühi.
Su koduks on sünge ja nõiutud laas,
kust lahkuda keegi ei tohi.

Õitemerre kui peituvad toomingad siin,
lõhnab sirel ja leebed on tuuled,
siis ma tulen ja kaunisse lossi su viin,
flöödiviise kus kaikumas kuuled.

Peab tuhandeid aastaid must nõiaarmee
sind minu ja päikse eest peidus.
Nii veetlev su meelest on rägastik see,
et armsamat ilmas ei leidu.

Kui ka rohule kastet ei langekski siin,
öösel täiskuu kaoks pilvede varju -
siiski tulen, su valgesse villasse viin,
mille rõdult näeb lainete harju.

Mis nädalapäeval see juhtub, mis kell,
kui vargsi sa hiilid mu juurde,
kui kätel su kaasa viin, tugev ja hell,
ja peidan su maailma suurde?

Ja kui nõnda sa soovid, su röövin ma siis -
liiga kaua on pettumust põetud...
Tule minuga onni, on seal paradiis,
lossid-villad on teiste poolt võetud.