Mul elu vastu alati on huvi,
ei meelita mind hauasamba au.
Ei meeldi mulle kevad ega suvi,
kui südameist on hävitatud laul.

Külm küünik, minust kõnni kaugemale!
Kuid tusk ka loosungitest põue poeb.
On mulle vastik võõra läikiv pale,
kes üle õla minu kirju loeb.

Ei meeldi mulle, kui jään sõbrast ilma,
kui tuli enne õhtut kustub leelt.
Ja lasud, olgu kuklasse või silma,
on mulle ühtemoodi vastumeelt.

Ma vihkan võltsi kiitust nagu laimu
ja lõtva kõhklust nagu kuritööd,
ei salli tuima allumise vaimu
ja märatsevaid jõuke keset ööd.

Ei meeldi mulle priske rahulolu,
need, kellel aina rubla järel rutt,
kui sõnast "au" on saanud tühi kolu
ja au sees ainult tagaselja jutt.

Ei ole haledust mu hinges ammu,
kui kuulen, et jääb pooleli akord.
Ma vihkan jõuetust ja jõnka rammu...
Vaid Kristusest on kahju mõnikord

Ma endale ei meeldi, kui löön araks.
Mind nukraks teeb, kui süütut peksab pätt.
Mu hing peab jääma isiklikuks varaks,
ei kannata seal võõra räpast kätt.

Ei salli ma neid massiüritusi,
kus kunstist jääb paar krossi pihu peal.
Ja kuigi ees on suuri muudatusi,
ei minule see kõik saa armsaks eal!