Ei, jama ma ei aja. Jutt tõsine on, sest rühm mehi koidu ajal mind sihtis püssidest. Miks minust tehti laipa? Miks nii mind saatus lõi? Ei ütleks, et ei taipa, kuid rääkida ei või. Mu komandör mind kaitses, tubli mees, kuid surmaotsus siiski tehtud sai. Rühm täitis käsku, nagu peab armees - üks. kes ei lasknud, oli rivis vaid. Mul elus ei vea iial, ka sõjas muidugi. Kord „keelt“ ma staapi viia ei suutnud kuidagi. Ja kuskil kahtlus tärkas ja kirja pandi see, sest kõike teab ja märkab ju meil NKVD. Soliidne toimik löödi lauale, mu reeturlikkust tõestas iga lõik... Ei oleks märki jäänd mu hauale - see, kes ei lasknud, üksi muutis kõik. Siis käsi langes alla ja kõlas käsklus: „Tuld!“ Tee sinna tehti valla, kus pole muud kui muld. Kuid kuulen: «Elus, morda! Sanpatti kähku nüüd! Et hukata teist korda - ei ole sellist süüd!“ Arst nokkis välja kuule minu seest ja imestas, et hing veel sees on mul. Ma sonisin ja kiitsin seda meest - meest, kes ei lasknud tollel hommikul. Siis haiglaravi pikka mu päevad olid täis ja igas kohas ikka mul kuulsus kannul käis. Medõdedel mu vastu sümpaatia oli suur: „Hei, poolest saadik lastu, sind ootab protseduur!“ Käis raskeil teil me pataljoni samm ja mina sinna suhkrut saatsin veel, et sõjameheelu magusam sel, kes ei lasknud, oleks rindeteel. Mind tohterdati hästi, sain päris terveks ma ja oma polku kästi mind sõda jätkama. Mu komandör mind vastu nii võttis: „Sõdi nüüd! Et maha sind ei lastud, seal pole minu süüd.“ Ma nutsin, lõhkes ahastusest rind, ma justkui oleks hauda kukkunud. Kuul surmav lõpuks üles leidis mind - see, kes ei lasknud, oli hukkunud.
© Paul Oja. Tõlkinud, 2016