Siin maa pole lage, siin teine on ilm,
laviine siin üksteise järel näeb silm,
näe, kivisadugi lähedalt mööda käis...
Viib järsakust ringi üks ohutum tee,
kuid raskem rada, me valik on see,
mis siis, et kui lahinguväli see ohte on täis.

Vaid raskuste kaudu, vaid ohtude teel
saad teada, mis väärt on keha ja meel.
Kes all kasvõi tähti ära taevast toob,
all naba võib paigast vedada,
kuid seal ei iial näe seda ta,
kuis mäestik imesid näitab ja ilu loob.

Kuid vahel surmaga lõpeb risk
ja kaljurahn pole obelisk
ja leinajad lilli ja pärgi siia ei too.
Jääkülmalt vaid helgib iga päev
see võimas tipp, mida taamal näeb,
mis katki lõikas su lühida eluloo.

Võib mõelda ühte, võib mõelda teist,
ei asjata hukku keegi meist -
nii parem on, kui et tapab su viin või gripp.
Taas tuleb neid, kes hindavad just
tööd ohtlikku rohkem kui mugavust
ja alistub neile sul käimata jäänud tipp.

Ees püstloodis sein, kust ronima peab!
Sa siin ära looda, et ikka sul veab -
võib mägedes petta nii kalju kui lumi ja jää.
On kindel vaid enda lihaste jõud;
ka konks ja köis on head abinõud,
kuid viimases hädas võid haarata sõbra käe.

Lõpp paistab juba me rängal teel,
vaid mõned astmed on raiuda veel
ja innukas süda ei malda püsida sees.
Su kohal kõrgub vaid taevakumm,
sa seisad tipul, hing õnnest tumm
ja kadestad veidi vaid neid, kellel tipp on veel ees.