Kuningriigis, kus kõik vagur ja vaikne, sõjad, katastroofid tundmatud on, ilmus metsa kole loom kahepaikne: nagu lohemadu või Põhja konn. Oli kuningal tervisevaevu, kraaksus köhida kui varesekoor. Aga peletise kurku kui kaevu läks kord kana, kord neiuke noor. Karmi käsu andis kuningas kohe: „Kas siis kiskjast jagu keegi ei saa?! See, kes tapab selle mao, selle lohe, naiseks endale printsessi saab ta!“ Riigis, kus nüüd oli hirmu ja melu, sisse minnes kohe paremat kätt elas tares uljast poissmeheelu riigi parim, aga jonnakas kütt. Nahal lesis igaüks nagu soovis. Lauldi laule, joodi mõdu, aga siis järsku kuninga patrull oli hoovis, võttis küti kinni, lossi ta viis. Talle kuningas seal kraaksus läbi köha: „Ma ei noomi sind, et liiga sa jood. Kui sa homme kurja elaja lööd maha, oma naisena printsessi koju tood.“ Ütles jahimees: „Kas see on siis tasu! Tünn portveini sind veel vaeseks ei tee, kuid printsessist mulle küll pole kasu. Maha elaja ma löön, kindel see.“ „Naiseks sulle saab printsess ja kogu lugu! Muidu - vangitorn, näe, ootab üle tee. Ta on ometigi kuninglikku sugu!“ Aga kütt: „Löö maha - seda ma ei tee!“ Proovis kuningas küll jõuga, küll nõuga, kuid ei andnud alla noormehe jonn. Lossi taga juba laksutas lõuga kole lohemadu või Põhja konn. Tappis kiskja mees ja läks oma teile, kaasas tasuks saadud portveinipütt. Nii jättis häbisse monarhi ja preili riigi parim, aga jonnakas kütt.
© Paul Oja. Tõlkinud, 2017