Hoovõtud nüüd on jäänud selja taha, on lahtund ebaoluline vaht. Kes kõik mind välja kutsuda ei taha, et kuulata mu laulu „Hundijaht“! Kas kuulnud mõnest aknast linti, või kes teab, ehk heade tuttavate kiitel magnetofoni ükskord koju tõi üks seltsimees, kel üsna kõrge tiitel. Ja elutoas, kus valgus pole hele, kuid rinnas siiski tilluke hasart, ta vaikselt, et ei kostaks naabritele, magnetofonil surus nuppu START. Ta kuulama end seadis, ootel meel, kuid kehvast koopiast polnud mingit mõnu. Ta kuulas „Hundijahti“, üht-teist veel, kuid mõistatuseks jäigi osa sõnu. Täis nördimust ta peatas lõpuloo ja siis telefonitoru haaras mees: „Et homme oleks „Hundijahi“ looja mu kabinetis, minu laua ees!“ Ma polnud närvis. Pisut kuivas kurk, kuid truu kitarr mul peagi kaelas rippus ja kuigi veidi segas lauanurk, laul aknaklaase väristama kippus. Kõik üllatavalt lahedasti sujus. Tal miski näole naeratuse tõi, ta lõpuni mind kuulas lahkes tujus ja isegi paar käteplaksu lõi. Ta napsu mulle kallas pudelist, mis riiulisse taas läks peitu ruttu ja laulu suhtes näitas taipamist: „Mis hundid! Siin meist enestest on juttu!“ Nüüd iga päev pean kuulma, löö või maha, ma telefonikõnet, vahel kaht... Kes kõik mind välja kutsuda ei taha, et kuulata mu laulu „Hundijaht“!
© Paul Oja. Tõlkinud, 2017