Meil käimas on totaalne säästukuur:
ka toidupoodi ei saa viia raha.
Oht koolerasse kõngeda on suur,
kuid optimism meid eal ei jäta maha.

Pool maad on kinni, kõrbeb Aeroflot,
saak põllul jääbki korjamata üles,
kuid töölt ei lahku treial, selge sott,
ta toibub taas me tervishoiu süles.

Kui pole ostjaid, kellele sa müüd?
Kuid meil on usk, ja usk on kõige alus.
Nii äge sõda alanud on nüüd,
et sellest vist ka viirusel on valus.

Veel piisavalt on meelekindlust meis,
et hullust taudist päästa inimsugu.
No pasaran! Ehk - koolerale seis!
Ei koolerale - ongi kogu lugu.

Meid turvas peab medõdede pikett 
ja abi on suu ette pandud lapist. 
Taud niruks jääb kui kahvatu skelett, 
mis vastu vahib mõne mehe kapist.

Mu palvel mulle kaarte pani nõid.
Mind veidi tüütas tema jutuvada,
kuid järsku mõistsin - taudijutud võib
kui tühja blufi lihtsalt unustada.

See saadud tarkus kindel on kui raud
ja tegelikult üsnagi banaalne:
on igaühel igioma taud -
ka koolera on individuaalne!

Tean - koolera on kaduviku teel
ja kes ei usu, kõik need saavad kaigast!
Koleerikuid jääb koolerasse veel -
neil vaimne tasakaal on ära paigast.