Tilgub küünalde vaha
sinna, kus on parkett,
valgub õlgadelt maha
hõbehall epolett.

Kui agoonias lahtub
kuldseis karikais vein...
Mis on möödas, see lahkub,
ees - ükskõiksuse sein.

Võsa tallates maha,
tormab küti eest hirv,
koonul väändunul näha
surmamõistetu irv.

Tõuseb püss. Kütt on näinud:
saak ta poole on teel...
Mis on möödas, on läinud.
Miski muu tuleb veel.

Keegi õel, kes ei hooli,
kus on kuld, kus on muld,
pillub teravaid nooli
vastu loojangu tuld.

Tormi-iilides vingub
sama õõvastav viis...
Mis on läinud, see mingu.
Ükskõik mis tulgu siis.