Meid polnud palju - nii head sõbrad koos,
et sinna hulka igaüks ei astu.
Ja mina kord, ei tea, mis totrushoos
ta kaasa tõin, et „sõbrad, võtke vastu!“

Ta võttis napsu, oli nagu vend,
nii temasse ka meie suhtusime.
Siis reetis kõiki. Nüüd ma nuhtlen end,
et kuidas võisin olla nõnda pime.

Pikk rida ülekuulamisi ees.
Siis oli kohus. Pärast kohut aga
vaid hingemattev külm baraki sees
ning kleepuv pimedus baraki ees ja taga.

Meist lahti saada lõplikult tal nõu
siis oli, keelt kui uurijale peksis.
Ma hoian alles kasvõi viimse jõu,
kuid näitan veel, et siin see lurjus eksis!

Võib kaua kesta pimeduse võim,
kuid ükskord siiski ahel langeb maha -
ta mulle andke. Mina tema tõin
ja mina tean, mis nüüd mul tuleb teha.