Käib enne sööstu kahurite töö.
Tund ootust, niisutades kuivand huuli.
Vaid tund, ja määrab rünnak läbi öö:
kes rinda ordeni saab, kes saab surmakuuli.

Sel tunnil vaevalt muud meil mõttes on:
mis teeksime küll kahurite toeta?
Me oleme ju trahvipataljon,
parteisse täna öösel meid ei võeta.

Ei sööstu ootusesse kuulu viin.
Kas eraelus joodud sai siis vähe?
On trahvimehed kaevikutes siin,
me rünnakule röökides ei lähe.

Meil on nüüd ainus seadus, ainus tee:
et surmama me lähme võitlustulle.
Kui ellu jääd, ja õnnestub sul see,
siis „Vapruse eest“ medal kuulub sulle.

Kas relv on kämmal, tääk või püssikuul,
me harvendame vastaliste ridu,
kui sõpru langeb, surmairve suul,
neid mälestades hiljem peame pidu.

Kui arvate, et meil moraal on nõrk -
te valmis olge kärvamiseks lumme.
Nii lõpu leiab vallutaja kõrk,
sest armu trahvipataljon ei tunne.

Nii. Hetk on käes. Ja plahvatuste torm
kõik vaenlased nüüd surub mulda suuli.
Võib saatus naeratada, võib ka olla morn:
saab mõni ordeni, kuid paljud surmakuuli.