Kurblõbus pidu siin on täna hoos,
kõik tantsus tiirlevad ja naer on vali,
on klouniirved, kongusninad koos -
see meenutab Veneetsia karnevali.

Ma trügima pean rahvasumma sees,
mind tõmmatakse hoogsa tantsu ringi.
Mul ehtne nägu, katmatu, on ees -
see kõigi meelest hoopis mask on mingi.

Konfette lendab. Miski viltu vist
on siiski: mulle heidetakse ette
mu partnerite varbail tallamist
ja seda, et ma rikun etikette.

Kas pakku joosta? Või ehk lõbusalt
ma peaksin täitma piduliste ootust?
Kuid mõne kurja kiskja maski alt
mul inimnägu leida veel on lootust.

Kõik maskides ja parukais on siin,
kes kirjandusest, või kes mõnest saagast.
Mu kõrval istub nukker Arlekiin,
kuid mitmed ei saa lahti lollpea taagast.

Üks pealt on hiilgav, aga mäda seest
ja teine püüab peita tegu räiget
ja mõni ei saa võtta maski eest,
sest ei tea enam oma nägu õiget...

Peolustist ma ju võiksin joobuda,
kuid kipitavad hinges muremõtted.
Ei timukas saa maskist loobuda.
Kas hiljem tal ei säili samad võtted?

Kui äkki kurvaks jääbki Arlekiin,
end imetledes suures hingevalus?
Nii rohkesti käib lollpäid ringi siin -
neil juhmus ongi kogu elu alus.

Kuis ausaid leida maskirahva seast? 
Kas väärikaid on enam olemaski? 
Kõik teavad juba ammuilma peast, 
et mõnikord on kindlam kanda maski.

Ma taipan nüüd. On mõistlik olla nii,
et ettevaatusabinõud ei hülga.
Mask annab siiski mingi garantii,
et otse näkku kaabakas ei sülga.