Uhke restoran. Kunstist peab lugu see laad.
On „Kolm karu“ ja rüütel seal vastas...
Ühes lauas on ohvitser. Kaptenikraad.
„Tohib?“ küsisin. „Istu,“ ta vastas.

„Pane suitsu!“ „Mu mark pole pabeross too.“
„Võta viina.“ „Teist klaasi on vaja.“
„Millal ükskord nad toovad... Mis peenutsed, joo!“
„Tervist!“ „Seda mul on, kogu aja!“

Kapten viina jõi hoogsalt ja küsis mult pea:
„Viina rüübata oskad sa hästi.
Kuid kas tead, kas, püss pihus, on kaevikus hea,
öösel vaenlast kui rünnata kästi?

Olin Kurski all seersant - mis toimus küll seal...
Sa ei taipa, mis põrgu seal oli.
Sina põletad elu me võitude peal,
ütle, kust sa said sellise voli?“

Küsis sedagi, kuis on mu isaga lood,
ja siis röögatas, eneses kindel:
„Siin sa, alatu närakas, minuga jood!
Sinu eest mina sõdisin rindel!

Võta automaat - on sinus rünnakuks meest,
või sul kõht pöörab paanikas segi?!“
Tundsin kaevikus peitvat end mürskude eest,
nagu seersant kord Kurski all tegi.

Üha rohkem jäi täis ta - ja mina jäin ka.
Üsna lõpus ma petsin ta ootust -
teda solvasin. „Kapten,“ nii ütlesin ma,
„saada majoriks sul pole lootust.“