Peidus varemed iidsed on rändaja teel.
Neist te teadmatult mööduda võite,
kuid on rohtunud kividel varjatud keel,
milles meile karm minevik kirjeldab veel
esiisade sõdu ja võite.

Suurte tegude kaja seal kostab.
Seda matta ei suuda ka aeg.
Ja kes taipab, kes lugeda oskab,
nüüd neid võite ja kaotusi vaeb.

Sadu losse on hävinud, aegade taak
varjab seda, mis on tema loomulik saak.
On legende, kus ahelad, piin ja kus rõõm,
ränga orjuse vaev, kuid ka priiuse sõõm...

Kuula, kuidas käib vanade laulude sõud,
südant möödunu ees ära sule,
sest et armastus on kõige vägevam jõud -
nõnda oli, nii on ja nii tuleb.

Turvis murdus damaskuse terase all,
vingus vibu, täis surmavat tarmu.
Hukku kaitsjaile tõi odaotste metall
ning need, keda ei päästnud ka kindlusevall,
võitjalt põlvili anusid armu.

Mõnel hingest kesk lahinguid suuri
kadus hoopiski headuse vaim.
Mõni asjata suleti puuri,
süüks vaid alatu kaebaja laim.

Hea, kui rüütel on kindel nii sõnas kui teos.
Puusal tupes on mõõk, oda mugavalt peos.
Hea, kui avalik vaenlane ees ootab sind,
mitte salanool põõsast, mil sihiks su rind.

Mis teil kaabakaid ootab? Kas hukkamõist? Põlg?
See on õige - just nii ongi vaja.
Esiisade ees see te põlvkonna võlg
on seal siravas tulevas ajas.

Olgu mistahes sajand või riikluse liik -
eal ei reeturit usalda keegi.
Aus sa oled või ei? Keda teenib su piik?
Ees on kauguses terendav priiuseriik,
kui ka sirge ei vii sinna teegi.

On need vaeva- või juubeldushüüded
või vaid viirastuskajad on need?
Iidsed verega tasutud püüded
meile tänagi näitavad teed.

Nüüd ja alati, sõber, jääb kehtima see:
eal ei kasva täis umbrohtu aumeeste tee.
Teab me südametunnistus, mis on me hind,
kui jääb sõbrale truuks meie süda ja hing.

Iidset ausust ning südidust eeskujuks sea,
kuni surm meie silmad kord suleb.
Sest et hea - see on hea, see on alati hea,
nagu oli, nii on ja nii tuleb!