Kus on sumisev linn, kus on autode vood,
sinna nukralt me teel, me ei eitagi seda.
Taga võidetud tipp, läbielatud lood
ning seal ülal on veel meie süda.

Miks sa asjata vaidlema kipud?
Ühes ammu on kindel mu meel:
on just need kõige kaunimad tipud,
kus mu jalg pole astunud veel.

Sinna igatseb hing, tõelist sõprust kus näed,
kus mäed, päike ja tuul - sinna uuesti tahan.
Nüüd me tulekuteel sealt, kus kumavad mäed...
Nõnda jumalad kord taevast laskusid maha.

Miks sa asjata vaidlema kipud?
Ühes ammu on kindel mu meel:
on just need kõige kaunimad tipud,
kus mu jalg pole astunud veel.

Kui ka ränk on me retk - iga tõus on legend,
laule loovad meis mäed, et me jääksime sinna...
Kuid me lahkume sealt, tihti sundides end,
sest me teame, et taas võime tagasi minna.

Miks sa asjata vaidlema kipud?
Ühes ammu on kindel mu meel:
on just need kõige kaunimad tipud,
mis on kõikidel käimata veel.