Ega tules ja meres või lootagi madalat koolet,
kerge õnn teile tõepoolest kunagi osaks ei saa.
Saates loojakut ära, te elate koidiku ootel,
olles armunud merre, te ometi ootate maad.

Oh, need ammused unenäod reisidest, Suurest Armaadast,
abordaažid ja võitlused, ärevus südame all...
Saanud ilmsiks kõik see, «Kähku paigale!» kõlab komando,
nõuab meri, et rutem te mehistuks purjede all.

Kõrgel tuuled on kurjemad. Tulevad purpursed koidud,
siis on nähtavam tõde. On valusam lahkuda maast.
Kui kord kannate paguneid, olete kaptenitoidul,
meeles pidage, poisid, kapten madrusest alguse saab.

Kõlab käsklus ja elustav värin käib raapuudest läbi,
justkui kukuksid mastid, kukerpallitab silmapiir.
Saate ometi meesteks ja tungite raskustest läbi,
merel meremees olla, see ongi te lootuste piir.

Taeva poole te tõusete mööda vante kui uut etappi,
seal on tuul nagu elus, hüüab valjult, ei sosista ta:
saa ometi meheks, ma tulen siis sinule appi,
koos minuga merel rutem meremeheks sa saad.

Et teil ette ei heidetaks kauaks ja kaugele jäämist,
olge alistumatud, aga hella hingega küll.
Jääda inimeseks, see ei takista meremeheks saamist,
hingelt madrusteks jääge, kui kaptenikuub teil on üll.