On raju kestnud terve õhtu.
Rand on kui rebenenud haav.
Tuul paikab vahulappidega neid kaldaliiva räbalaid.
Ma jälgin lainehobuseid.
Nad hoo pealt kaelu murravad.

Ja veidi tunnen neile kaasa.
Kuid seda kõike eemalt vaid.

Ma kuulen korinat ja hala ja raevu suutmatuse ees.
Külgkaitsest läbi võimsa hooga,
et allutada kaldakai -
ja surra siis, kui siht on samas,
eesmärk on otse silme ees...

Me kahetseme nende hukku.
Kuid seda kõike eemalt vaid.

Nii kauniks saavad enne surma need ratsud vahulakased,
kui sõjasarve hüüdest aetud,
neis meeletu on ründevaim.
Kuid kalju murrab kenuskaelu
ja tumenevad lakad need.

Ma kogu hingest tunnen kaasa.
Kuid seda kõike eemalt vaid.

Taas sasinevad vahulakad.
Veeratsaväge sunnib tuul.
Ei lained ületa barjääri.
Neil hüppe jalad kammitsais.
Lööb ennast puruks lainehobu ja kukub, surmaoie suul.

Ja kaasa tuntakse ta hukus.
Kuid seda kõike eemalt vpid.

Ja tuleb minulegi tund. Ja peale sunnitakse hoog.
Mind lükatakse selja tagant.
Ees viimne piir. Ja meeltes aim,
et kohe käin ma käkaskaela,
mul murdub kukkudes selgroog...

Ah, kuidas tuntakse küll kaasa!
Kuid kõike seda eemalt vaid.

Nii paljud sajandite jooksul
on ootevalmis kallastel
ja vaatemängust võlutuna
nad ühte igatsevad vaid,
et näha meeletute hukku eesmärgi poole viival teel.

Neid valjult taga kahetsevad.
Kuid seda kõike eemalt vaid.