Laske kündled sordab neižne mustas sobas, Prihad velgad makstas, mugoi minun taht. Minun armhad pajod hüväd mehed loptas, Pahad mehed jodas vinad minun täht. Lugend minun tactud, čomad kirjad peittud, Iloteldas ei sa - tuskan jod. Kattenu om gitar, seižub čogha heittud, Sel’ktäd päiväd eile, eile kudmaöd. Tahtoižin mä valdad - telustadas jured, Ahtaz minun sijä - kuti kaum. En voi sada oiktad, en voi sada hurad, Vaiše taivast palaine om, vaiše unid om. Valdan polhe unid, kut om tugi heittud, Pordutadud tagaz gitarän’. Mitte vastuz tehtud, mitte söm om keittud, Miččid pajoid pajatadud äi...
© Nikolai Abramov. Translation, 1998