Ièein soned kaik panin i vägen, Vaiðe jüged om tänambei aig, ümbri kaikjal mä mecnikoid nägen, Rusttil flagaiþil ümbärtud kaik. Hoðttas oruþjad kuziden taga, Sigä, pil’veses, mecnikoid töuz’. Hüvin mahttas hö pidada taban, Hüvin tedaba ièeze tön. Möst mectuz mäneb meiden päle, Mectuz mäneb! I emähändikaz, i kuþud - riktud kaik. I mecnik oruþjaha uden surman paneb, I veri lumel ani kuti rusked paik. Ani meihe om kaikutte ambund, Linneb kaikile üks’ meile koum. Kacu, vellen täht päiväine sambui, Vauged lumi jo verekaz om. Rusttas pälièi haðkaita voiþi, Vaiðe nece om ei meiden tö. Ei voi händikaz eläda toiþikð, Imim maidonke varaidust mö! Möst mectuz mäneb meiden päle, Mectuz mäneb! I emähändikaz, i kuþud - riktud kaik. I mecnik oruþjaha uden surman paneb, I veri lumel ani kuti rusked paik. Meiden jaugad i hambhad-ki hotkad, Vaiðe möstna mö, vahtonke sus, Joksem ambundas pälièi, kohtha, Jose em voigoi, em nähkoi kus. Olem hankad i eläbad metod, Vaiðe ülähän pidän völ pän. Kacun, mecnikal oruþj om letud, Mindai nägeb i muhadab hän. Möst mectuz mäneb meiden päle, Mectuz mäneb! I emähändikaz, i kuþud - riktud kaik. I mecnik oruþjaha uden surman paneb, I veri lumel ani kuti rusked paik. Minä en kundle enamb ni-keda, Elo kalliþ om, laske i hahk. Rusttið flagaiþið pälièi lendan, Tedan minunke jäb minun nahk! Ièein soned kaik panin i vägen, Vaiðe tänambei toine om aig. Minä mecnikoid jäl’gil jo nägen, Heiden kidad-ki tagana kaik. Möst mectuz mäneb meiden päle, Mectuz mäneb! I emähändikaz, i kuþud - riktud kaik. I mecnik oruþjaha uden surman paneb, I veri lumel ani kuti rusked paik.
© Nikolai Abramov. Translation, 1999