Kuusõkäpä’ omma‘ hudisõmah siih tihtsah,
tah tsirk tsirkahtas herevillä’.
Sa elät nõiutuh mõtsah mõtsikuh,
kost vällä pästä olõ-õi lihtsa.

Las toomõ’ ku mõsu vippusõ’ ossõ pääl,
olku’ tsireli’ sagarist pelüh,
ma kimmähe Sino ar'‘ tast vii
härbänihe, koh sõrmliisi helü!

Tuhat aastakka tsortsi’ ku hoitsõva’ kätt
mu iist var'oh sSinno ja ilmi.
Mõtlõt Sa: olõ-õi kaunibat nätt,
ku tuu nõiutu mõts Sino silmih.

Olku-ui hummoku kastõt maah kallõnõmah,
minku taival ja Kuul kiimä veri.
Ma kimmähe Sino ara’ tast vii
tarrõ, koh om klaastrepi iih meri!

Määne nädälipäiv om vai määne om tunn,
ku soejulguisi mano mul tulõt.
Kässi pääl Sinno varghuisi ara’ tast vii
ütte kotta, miä ilma iist sulõt.

Kasvai käppä, ku tuu meeleperi sul om!
Ilmas'alda kõhta õi loobi.
Ku härbän ja tarõ omma’ tõisi puult võet,
lepit Eedeni aiaga hoobist?